Морфологические и синтаксические свойства
править
Основа инфекта: denuntiā-
|
Praesens
|
Indicatīvus
|
Coniunctīvus
|
Imperatīvus
|
Act.
|
Pass.
|
Act.
|
Pass.
|
Act.
|
Pass.
|
Sing.
|
1 p.
|
denuntiō
|
denuntior
|
denuntiem
|
denuntier
|
—
|
—
|
2 p.
|
denuntias
|
denuntiāris
|
denunties
|
denuntiēris
|
denuntiā
|
denuntiare
|
3 p.
|
denuntiat
|
denuntiātur
|
denuntiet
|
denuntiētur
|
—
|
—
|
Plur.
|
1 p.
|
denuntiāmus
|
denuntiāmur
|
denuntiēmus
|
denuntiēmur
|
—
|
—
|
2 p.
|
denuntiātis
|
denuntiāmini
|
denuntiētis
|
denuntiēmini
|
denuntiāte
|
denuntiamini
|
3 p.
|
denuntiant
|
denuntiantur
|
denuntient
|
denuntientur
|
—
|
—
|
|
Imperfectum
|
Indicatīvus
|
Coniunctīvus
|
Act.
|
Pass.
|
Act.
|
Pass.
|
Sing.
|
1 p.
|
denuntiābam
|
denuntiābar
|
denuntiārem
|
denuntiārer
|
2 p.
|
denuntiābas
|
denuntiabāris
|
denuntiāres
|
denuntiarēris
|
3 p.
|
denuntiābat
|
denuntiabātur
|
denuntiāret
|
denuntiarētur
|
Plur.
|
1 p.
|
denuntiabāmus
|
denuntiabāmur
|
denuntiarēmus
|
denuntiarēmur
|
2 p.
|
denuntiabātis
|
denuntiabamini
|
denuntiarētis
|
denuntiarēmini
|
3 p.
|
denuntiābant
|
denuntiabantur
|
denuntiarent
|
denuntiarentur
|
|
Futūrum I
|
Indicatīvus
|
Imperatīvus
|
Act.
|
Pass.
|
Act.
|
Sing.
|
1 p.
|
denuntiābo
|
denuntiabor
|
—
|
2 p.
|
denuntiābis
|
denuntiaberis
|
denuntiāto
|
3 p.
|
denuntiābit
|
denuntiabitur
|
denuntiāto
|
Plur.
|
1 p.
|
denuntiabimus
|
denuntiabimur
|
—
|
2 p.
|
denuntiabitis
|
denuntiabimini
|
denuntiatōte
|
3 p.
|
denuntiabuntur
|
denuntianto
|
Infīnitivus praesentis actīvi
|
denuntiāre
|
Infīnitivus praesentis passīvi
|
denuntiāri
|
Participium praesentis actīvi
|
denuntiāns
|
Gerundium
|
denuntiandī
|
Gerundivum
|
denuntiandus, -a, -um
|
Основа перфекта: denuntiāv-
|
Perfectum
|
Plusquamperfectum
|
Futūrum II
|
Indicatīvus
|
Coniunctīvus
|
Indicatīvus
|
Coniunctīvus
|
Indicatīvus
|
Act.
|
Act.
|
Act.
|
Act.
|
Act.
|
Sg.
|
1 p.
|
denuntiāvī
|
denuntiāverim
|
denuntiāveram
|
denuntiāvissem
|
denuntiāverō
|
2 p.
|
denuntiāvisti
|
denuntiāveris
|
denuntiāveras
|
denuntiāvisses
|
denuntiāveris
|
3 p.
|
denuntiāvit
|
denuntiāverit
|
denuntiāverat
|
denuntiāvisset
|
denuntiāverit
|
Pl.
|
1 p.
|
denuntiāvimus
|
denuntiāverimus
|
denuntiāverāmus
|
denuntiāvissēmus
|
denuntiāverimus
|
2 p.
|
denuntiāvistis
|
denuntiāveritis
|
denuntiāverātis
|
denuntiāvissētis
|
denuntiāveritis
|
3 p.
|
denuntiāvērunt
|
denuntiāverint
|
denuntiāverant
|
denuntiāvissent
|
denuntiāverint
|
Infīnitivus perfecti actīvi
|
denuntiāvisse
|
Основа супина: denuntiāt-
Participium perfecti passivi
|
denuntiātus, -a, -um
|
Participium futuri activi
|
denuntiātūrus, -a, -um
|
Supinum I
|
denuntiātum
|
Supinum II
|
denuntiātū
|
denuntio
Глагол, первое спряжение.
Приставка: de-; корень: --.
-
- давать знать, уведомлять (alicui aliquid C etc.); объявлять (d. bellum populo Romano C);
- угрожать (d. alicui catenas C; alicui mortem Sen; manu sublata d. Q);
- предвещать (mortem alicujus C; nigram horam alicui Tib; pluviam V);
- отдать распоряжение, предписать (d. ut arma capiant L): d. alicui testimonium C требовать от кого-л. свидетельского показания. ◆ Отсутствует пример употребления (см. рекомендации).
-
-
-
-
-
От ??
Фразеологизмы и устойчивые сочетания
править